Kujuta ette autot, mis töötab suletud garaažis. Kui summutitoru on ühendatud vooliku külge, mis viib heitgaasid otse õue, võid seista mootori kõrval ja hingata puhast õhku. Gaasid ei jõuagi ruumi – need püütakse kinni tekkekohas ja eemaldatakse enne, kui need levivad.
Proovi nüüd teistsugust lahendust: väljatõmbevooliku asemel puhud värske õhu otse summutitoru poole. Kas see lahendab probleemi?
Mitte päris. Värske õhk lahjendab seda, mis on kohe toru juures, kuid heitgaasid segunevad ikkagi värske õhuga ja levivad üle kogu garaaži. Sa lisasid puhast õhku – aga sa ei eemaldanud saastunud õhku. Mõne minuti pärast lõhnab ruum enam-vähem samamoodi, nagu poleks üldse ventileeritud.
See "värske õhk summutitoru juures" lahendus sarnaneb tegelikult sellega, kuidas ventilatsioon ajalooliselt arenes. Varasematel hoonetel polnud mehaanilist ventilatsiooni – värske õhu saamiseks avasid akna. Kui ehitised muutusid energiatõhususe nimel õhukindlamaks, lisasid insenerid soojustagastussüsteemid: väljuva õhu soojus püütakse kinni ja kasutatakse värske õhu eelsoojendamiseks, mis seejärel puhutakse sinna, kus inimesed on. See värske õhuga varustamise loogika on tänaseni valdav – süsteemid on ehitatud värske õhu tõhusaks kohaletoimetamiseks, mitte iga inimese ümber tekkiva saastunud õhu kinnipüüdmiseks ja eemaldamiseks.
Mõlemal juhul on tulemus sama: õhku lisatakse, kuid tegelikku saasteallikat – olgu selleks summutitoru või inimene, kes tekitab soojust, niiskust ja CO2-e – ei püüta kunagi otse kinni. See levib ruumi ja lahjeneb, selle asemel et eemaldatud saada.
See erinevus – saaste kinnipüüdmine tekkekohas versus puhta õhu segamine saastunud õhuga – ongi täpselt see valik, mille enamik ärihoonete arendajaid teeb, tavaliselt seda ise teadvustamata.
Kaks filosoofiat, üks valdkonna vaikelahendus
Enamik hotelle, kontoreid ja ärihooneid töötab segamisventilatsiooni põhimõttel: sissepuhutav õhk puhutakse tuppa, seguneb turbulentselt olemasoleva õhuga ning lõpuks eemaldatakse osa sellest segatud õhust. Süsihappegaas, niiskus, lõhnad, õhus levivad viirused ja muud saasteained lahjenevad kogu ruumi mahus, enne kui midagi üldse eemaldatakse.
Alternatiiv on tekkekohapõhine väljatõmme: õhu kinnipüüdmine sealt, kus see tegelikult saastub – inimeste lähedalt, kohast, kus CO2 ja niiskus tekivad –, ning selle eemaldamine enne, kui see jõuab toas seguneda.
Segamisventilatsioon sai valdkonna vaikevalikuks praktilistel põhjustel. Seda on lihtsam projekteerida ja lihtsam kliendile selgitada ning aastakümneid oli valdkonna mõõdupuuks üks ainus näitaja: õhuvahetuste koguarv tunnis. Keegi ei küsinud, kas õhk on tegelikult puhas seal, kus inimesed istusid, magasid või töötasid – oluline oli vaid see, kas ruumi liikus keskmiselt piisavalt õhku.
Keskmise jaoks projekteerimise kulu
Kui ventilatsioon on projekteeritud varustama fikseeritud õhuhulkasid, muutuvad mugavus ja õhukvaliteet statistikaks, mitte garantiiks. Koosolekuruum võib tehniliselt saavutada oma õhuvahetuse väärtused, samal ajal kui õhukvaliteedi näitajad ei ole piisavad.
See on sama kui mõõta haigla patsientide keskmist temperatuuri ja anda tablette selle järgi kõigile.
Kuidas Aerefy vajaduspõhine ventilatsioon töötab?
Olemasolevad väljatõmbeplafoonid asendatakse Aerefy VAV-E klappidega. Torustikku ümber ehitama ei pea. Sissepuheke temperatuuri alandatakse 3C võrra ning klapid avatakse maksimum asendisse. Aerefy klapid juhivad õhu väljatõmmet iga toa tasandil, tuginedes reaalajas mõõdetud õhukvaliteedi parameetritele. Nii eemaldatakse igast ruumist ainult saastunud õhk.
Päris hotellide kasutuselevõttudes on see lähenemine vähendanud ventilatsiooniga seotud energiakulu ligikaudu 35% võrra, samal ajal kui CO2 tase ja ventilatsioonimüra on pidevalt töötava segamisventilatsiooniga võrreldes langenud kuni 2 korda.
Tõhus ventilatsioon ei ole kunagi tähendanud rohkema õhu läbi hoone pumpamist. See tähendab õhu liigutamist õigest kohast õigel ajal – ja see algab sellest, et mõelda uuesti läbi, kust väljatõmme toimub.